Venemaa viisa käes!

Te ei kujuta ette ka, millist higi ja pisaraid ma valasin, et see Vene viisa ükskord kätte saada. Aga täna käisin järel ja see ongi olemas nüüd! Võingi minna. Keeg ei pea piiri peal kinni ja ei saada tagasi.

Ja Stiina saab ka oma viisa kätte. Kuigi tal oli sellega veel suuremaid jamasid vahepeal. Lootust on, et järgmine teisipäev me sõidamegi ilma naljata Venemaale lõpuks! Mis siis, et ma just täna vaatasin Kriminaalsees Venemaas selle sama linna kohta, kus me läheme, mingit sarimõrvari lugu. Not creepy at all!

Aga jah, minek on nüüd paigas. Homme ostame piletid ka ära.

Selle piiri pealt mitte tagasi saatmisega meenus mulle 7nda klassi Peterburi reis. Endal hakkab ka häbi, et milline väike pätt ma ikka olen olnud. Ja mu klassikaaslased ka muidugi. Jättes mainimata need esimesed katsetused vene viinaga, mis lõppesid üsna piinlikult õpetajatele vahele jäädes või klassiõega vannituppa varjudes, ja tuues esile hoopis piiril “liblika” nugade peitmise bussi istmete vahele Eesti piirile tagasi jõudes… Ausalt on hirmus tagasi mõelda.

Ja seitsmenda klassi tunnistusel olevat käitumishinnet mitterahuldav põhjendasin ma emale sellega, et “olin lihtsalt valel ajal vales kohas” ja mina tegelikult terve reisi jooksul ühtegi pättust ei teinud. Well, no vist ei usu, kui tulevikus mu oma laps sarnast juttu rääkima tuleb ;D

 

Aga seniks nüüd, headööd!

m.

Idülliline Tartu ja mu imearmas väike päike

Käisin sel nädalavahetusel üle pika aja Tartus. Kurjam kolis hiljuti terve Tartu kõige idüllilisemasse linnaossa ja tänavale, tõenäoliselt terve Tartu kõige mõnusamasse kommuuni ning poleks saanud olla mõnusamat nädalavahetust. Me polnud nii kaua näinud ning seega veetsimegi reede õhtu nonstop laterdades ja vanu Tartu aegu meenutades. Linnapealt koju jõudsime hommikutundidel nagu Tartule kohane. Ja kuna ilm oli mõnus, siis pikutasime veel Kurjami tagaaias batuudil päikesetõusus taevast imetledes. Lõpuks saime muidugi magama ka. Aga minu unetunnid jäid küll väga lühikeseks. Plaanisin minna kohe laupäeva hommikul lastekodusse oma väikest õde üle vaatama, aga kui olin end üles ajanud, inimeseks hakanud ja juba poolel teel lastekodu poolegi, sain teada, et nende rühm on kuskile talgutele läinud. Ja ometi ma helistasin neile juba nädala algul ja teavitasin oma tulekust. Aga see selleks. Läksin siis tagasi Kurjami juurde, kuid kuna ma ei raatsinud teda üles äratada, pikutasin veel mõnda aega õues võrkkiiges teed juues ja muusikat kuulates. Vat see on idüll, mida on raske üle trumbata ja mida kahjuks on raske Tallinnas leida.

Laupäeval võtsime rahulikult. Käisime jalutamas, külastasime mailaata, küpsetasime kooki, jõime natuke veini. Hommikul tõusin varakult, et VVVÕ projektiga Tallinna ühele välistudengitega koostöös toimuvale üritusele sõita. Üritus oli nii tore! Üldse oli eriti äge jälle oma kallist õekest näha. Ja kõiki teisi kalleid lapsi ka! Aga ma olin eelnevast nädalavahetusest päris väsinud ning kahjuks hakkas ka tõbi uksele koputama, seega ei saanud ma kõike päris täiel rinnal nautida. Mõnus oli sellegipoolest ning lapsed nautisid küll täiega!

See viimane lõik küll ei haaku pealkirjaga, kuid jutujätkuks sobib küll. Nüüd ma siis olengi ametlikult haigeks jäänud. Mitu nädalat juba nohu ähvardab tulla, aga täna hommikul oli lisaks nohule ka köha ja hääl täiesti ära. Palavik küündis juba kuskile 38 kanti ja töölt saadeti mind koju ravima. Nüüd ma siis siin olen, päev otsa maganud ja vedelenud, homme hommikul on eksam ja püsib ka väike võimalus, et pärast eksamit pean sammud jälle tööle seadma. Ma nüüd ei teagi. Nii paha on olla.

Siit, sealt ja mujaltki

Selle asemel, et alustada oma postitust vabandustega, miks ma nii ammu kirjutanud ei ole, asun parem kohe asja juurde.

Nagu te juba teate, oli mul vahepeal üsna pikalt noortekeskuse praktika. Tervelt viis nädalat. Viis väga intensiivset nädalat. Põhimõtteliselt seisiski see viis nädalat noortekeskus praktikantide peal püsti, sest üks töötajatest läks operatsioonile ja teine lasi lihtsalt luuslanki. See oli üheaegselt väärt kogemus ja väljakutse ning tüütu ärakasutamine. Raske on edasi anda, kui ebasobiv see üks töötaja noorsootöötajana on ja kui kahjulik on töötajatevaheline koostöövõimetus ühe organisatsiooni arengule. Aga ma ei hakkagi sellele üldse keskenduma. Mis see minu asi siin internetis teiste tööd sajatada. Siiski on mul südamest kahju, et sellistel ametikohtadel ei seata noorte huvisi esikohale ning lõppkokkuvõttes kannatavad töötajate ebapädevuses kõige enam just noored. Lootusetu maailmaparandajana tekkis mul kohutav ebaausustunne ning soov asju päeva pealt muuta. Ja mul on seda küll raske tunnistada, aga kahjuks ei ole asjad alati minu võimuses.

Lisaks praktikale sai vahepeal kaitstud ka mu kursusetöö. Neile, kes mind vähegi tunnevad, ei tule üllatusena, et töö teema oli seotud laste- ja noortekodude ning neis elavate noorte abistamisvõimalustega. Kahjuks leidis osakond ka vaatamata minu pühendumusele ja põhjendatud vastustele, et töö on rohkem sotsiaaltöö valdkonnas ning seos noorsootööga on liiga nõrk. Töö hindeks sain B. Arvestades mu kinnisidees heade hinnetega ja mu kalduvust perfektsionismile, oleksin ma tavaolukorras B peale kogus maailmas pettunud olnud ja mõttes osakonda igasugu koledate sõnadega pildunud. Seekord oli aga teisiti. Ma ei olnud pettunud, mul oli sellest hindest lausa ükskõik. Ma teadsin, et nad nagunii inglise keelest eriti aru ei saa keegi (jah, me pidime oma töö kirjutama inglise keeles, olenemata sellest, et terves meie koolis ei ole ühtegi õppejõudu, kes oleks pädev ingliskeelset tööd juhendama, TPSi puhul ei tasu milleski imestada) ja seega ei mõistnud ka mu tööd täielikult ning et tegelikult olin ma teinud märkimisväärselt tubli töö. Ja mis siis kui komisjon ei suutnud leida piisavalt tugevat seost noorsootööga. Mina ju näen seda seost! See on valdkond, milles mina kavatsen tulevikus tegutsema hakata ning seega on minu pühendumus ja minu arusaam asjadest olulisemad kui komisjoni nägemus noorsootöö valdkonda kuuluvast kursusetööst. Ja ma kavatsen sellel samal teemal jätkata ka oma lõputööga. Arvaku nemad mis tahes

Nüüd on koolis veel jäänud üks aine ja üks eksam. Tööl on jäänud käia kolm nädalat. Pärast seda kolme nädalat lähen nädalaks Venemaale ühele rahvusvaheliste laagrite liidritele mõeldud koolitusele. Lähengi homme hommikul enne kooli viisa asju ajama. Juunis on plaan ka Inglismaale minna nädalaks. Ülejäänud suvest olen laagrites ja Pärnus tõenäoliselt. Laagreid on sel aastal tunduvalt vähem kui eelneval. Seega püüan võimalikult palju aega leida K. ja sõprade-sõbrannade jaoks. Kui kõik hästi läheb, siis sügisest olen mõnda aega Eestimaa pinnalt ära. Nii äge! Aga detailidest räägin siis, kui juuli alguses asi kindla vastuse saab. Seniks peate uudishimus vaevlema. Ja mina ootusärevuses.

Nii see eluke mul veerebki siin veel viimaseid rutiinseid nädalaid. Pärast seda alles seiklused algavad! Aga et te kõik teaksite, siis on mul nüüd jälle natuke rohkem aega ning kellel vähegi huvi, võime jalutama minna või kohvile või mine tea, äkki isegi peole! Nädalavahetusel olen üle pika aja Emajõe kallastel üliõpilaslinna võlusid nautimas. Kurjam pane vaim valmis! Muidugi kavatsen Tartus ka võimalikult palju aega oma väikese päiksekiirega veeta. Meid ootab ees ka natuke tõsisem jutuajamine järgmise aasta teemal. Ta on mul juba piisavalt suureks kasvanud, seega usun, et me jõuame mõistmiseni

Aga tõmbangi siinkohal otsad kokku. Edaspidi hakkate must nüüd tihedamalt kuulma jälle!

 

M.

Arvuti ei mahu enam mu päevaplaani

Läksin sellest esmaspäevast praktikale. Ja loomulikult käin ma ka tööl edasi. Seega on nädala kaks esimest päeva näinud välja sellised: 7.00 äratus, 8.00-ks tööle, 13.00-ni tööl, 13.30 marsa peale, 14.00-20.00 Sakus praktikal, 21.00 koju, siis söök, kiire meili kontroll ja magama ära. Tänane on erand, sest hommikupoolik on vaba. Plaanisin trenni minna, aga ma polnud võimeline õigel ajal ärkama, et mõnda rühmatreeningusse jõuda. Kuna aga kell on siiski alles 8.30, võib-olla ma siis lähen niisama jõukasse. Eks näis. Tahtsin lihtsalt teid informeerida, et mõnda aega ma ilmselt ei ole võimeline siin lehel endast elumärke ilmutama. Aga kes teab, võib-olla nädalavahetusel isegi jõuan praktikast natuke lähemalt rääkida. Seniks aga, olge tublid ja nautige päikesepaistelist ilma!

Reedeõhtune töötuba

Mõtlesin siis ka, et jäädvustaks esimene kord oma meistriteosed piltidena ja postitaks need siiagi. Neljapäeva pärastlõuna ja reede õhtupoolik möödusid mul siis meisterdades. Kuna aga neljapäeval ei olnud palju aega, siis peamine töö saigi tehtud reedel Pärnusse jõudes. Emal oli parasjagu kooli kokkutulek ja saingi uhkes üksinduses siin mässata.

Esimene katsetus lipsudega – sai natuke liiga lai pael ostetud. Aga mulle isegi meeldib

Kollaneeeee! See on täielikult mu selle kevade värv. Isegi kummikud soetasin omale erkkollased.

Klassika: must-valge. Ja endiselt, lipsuuuud!

Ja ilmselgelt, veel lipse!

Ammu juba otsisin poest selliseid kõrvarõngaid, et üks on rippuv ja teine täpp. Ega muidu ei saa, kui peab ise tegema.

Imearmsad pisikes põssad. Nende üle olen eriti uhke!

Emme lemmikvärv on roheline, neid nööpe nähes oli esimene mõte, et “emmele meeldiks!”

Onunaisele sünnipäevaks. Ka huulepulk on ise tehtud ja kaunistatud. Ja karp muidugi ka. Huulepulki sai tegelikult lausa 10 tehtud hiljuti, 5 roosa- ja viis kollasetäpilist, kõik šokolaadi maitse ja lõhnaga.

Nööpe on mul veel terve hunnik valmis varutud. Ja pliiatsitesse on ka juba augud sisse puuritud, nüüd vaja veel lühikeseks teritada ja lipsud külge panna. Tegevust kui palju!

24 tegusat tundi

Ma isegi ei tea, kust alustada. Oli pikk nädalavahetus, neljapäev ja reede möödusid mõnusalt kodus puhates. Olin täielik päevavaras üle pika aja, midagi tarka nagu ei teinudki.. Või siis ma lihtsalt ei mäleta, et oleks teinud, sest laupäevaste juhtumiste varjus tundub kõik muu nii ammune.

Laupäevaseks päevaks oli planeeritud VVVÕ projekti talvepäev ühes imekaunis talus Tartumaal. Kuna väljasõit Tartust oli 9.45 ning kõik mu tartlastest sõbrannad on kas Tartust ära kolinud, olid selleks nädalavahetuseks Tartust ära sõitnud või on lihtsalt kaugeks jäänud ja mul ei õnnestunud end kuskile ööseks pressida (mitte et ma rohkem kui kolmelt inimeselt üldse küsinudki oleksin, aga see selleks), tuli mul teekonda Tartusse alustada juba kella seitsmese bussiga. See aga tähendas äratust kell 5 hommikul. Kusjuures mu laupäevane päev kestiski 24 tundi, sest uuesti magama sain ma alles järgmisel hommikul kell 5. Aga selleni ma jõuan hiljem.

Niisiis, kõigepealt sõitsin 2,5 tundi Tartusse, siis VVVÕ bussiga pool tundi sellesse tallu, siis oli mitu tundi aktiivset kelgutamist (õigemini rohkem nagu kelkude/tuubide üles tassimist), siis jälle pool tundi Tartusse ja sealt 2,5 tundi Tallinna. Mis tähendab, et oma 24-tunnisest päevast 6 tundi sõitsin ma bussidega. Tagasisõit Tallinna oli kohutav! Üks purupurjus noorpaar, kes muuseas juhtumisi istus mulle kahetsusväärselt lähedal, ei suutnud vist sekundikski vait jääda. Umbes viieminutiliste intervallidega nad sõimasid üksteist ja siis jälle leppisid väga läägetel viisidel armastust avaldades ära. Ja kõike seda nii valjuhäälselt, et nendel leppimishetkedel (“ära tee, ära tee – itsitsits – sa panid mulle ju keele kõrva”) ma ausalt tahtsin neid selle raamatuga visata, mida ma samal ajal lugeda üritasin. Koju jõudes olin väsinud, närvis ja nö sotsiaalses pohmellis, ainuke soov oli kiiresti teki alla kookonisse tõmmata ja mitte ühtegi inimhäält enda ümber kuulda. Nii see ei läinud.

Meil on maja ees väga järsk ja praeguste ilmadega ka väga libe kivitrepp. Olen koguaeg endamisi mõelnud, et üks päev kuts mu sealt alla tõmbab. No see päev oli ilmselgelt laupäev. Kuigi tegelikult ega ta väga isegi ei tõmmanud, see trepp oli lihtsalt nii libe, et isegi chihuahua oleks võinud seal inimese pikali tirida. Esialgu ma ei saanud arugi, et midagi väga hullu oleks, aga automaatselt kukkumise alla läinud parem käsi andis endast märku küll. Sõrmed surisesid ja peopesa läks väga imelikku värvi. Siis avastasime küünarnuki juures kerkinud sinise muna. Käsi liikus ja luumurdu ma ei kartnud, aga kindluse mõttes pidasime vajalikuks kontrollis käia küll. Kuna ma näiteks jopet ilusti selga ja ära ei saanud ja see surin sõrmedes oli ka kahtlusttekitav, kartsin, et on mõra. Õnneks ei olnud. Lihtsalt väga tugev põrutus. Aga valu see teadmine vähemaks ei võta.

Lisaks käele, annavad endast märku ka väga koledad sinikad selja peal, veritsevad sõrmed ja valutav jalg. Nagu sõjas oleks käinud. Aga selle sõja juurde hiljem tagasi.

Traumapunktist kergendusega tagasi, üks käsi rätikuga kaelas, veiniklaas teises käes, diivanil istudes, otsustasin K. väljamineku tujule järgi anda. Nii siis veniski mu kell viis hommikul alanud päev kella viieni (või äkki isegi kuueni?) järgmisel hommikul.

Pühapäev ei olnud aga suguni õnnelikum. Alustades sellest, et kõikidele valudele lisandus veel teatud sorti kõhuvalu ja et ma suutsin koristamise käigus terve vannitoa ja iseennast üle ujutada ning lõpetades sellega, et ärkasin öösel pool kuus (ehk siis tund aega enne oma äratust, et tööle minna) selle peale, et midagi silmas tegi tohutut valu. Pärast seda kui olin proovinud jooksva veega silma loputada ja iseseisvalt sealt midagi üles leida, tuli mul K. üles ajada. Küll me siis leiutasime siin poolunistena ja mina valust kõveras aru saada, mis see seal silmas piinab. Pool tundi läks aega enne kui K. taskulambiga mu silma sügavusi uurides leidis sealt mingi imetillukese musta täpi ja selle vaevaliselt vatitikuga ka kätte sai.

Ei tea, mille eest see karma mu peale nüüd nii pahane oli.

Vasaku jala reede

Käisime siis ka eile kinos seda palju tähelepanu pälvinud filmi vaatamas. No ma ei tea, ei oskagi nagu seisukohta võtta. Mõned naljakad kohad selles filmis ju olid. Ja eraldi ära märkimist väärib Ott Leplandi poolt mängitud karakter – hea töö! Aga no film tervikuna? Appi! Kas see oleks pidanud nalja pakkuma võõi mingitele ühiskondlikele murekohtadele rõhuma võõi …? No mis see olema pidi? Sest ma vist ei saanud aru. Liiga palju roppusi, liiga palju üle võlli keeratud nalju ja karaktereid. Ühte filmi ei saa ju KÕIKE ära mahutada.

See pole just kõige hullem film, mida näinud olen, aga tõsiselt – mina pettusin.

Hakkas isegi natuke häbi, et oma prantslasest sõbranna ka seda vaatama vedasin: “Lähme, sa pead mõnda eesti filmi ka nägema”. Järgmine kord vaatan ikka filmi enne ära, kui sellega eesti filmindust reklaamima hakkan

“TÄITSA P*TSIS!”

E: “Mis see tähendab “p*tsis”?”

M: “Wellllllll, just don’t use that word. It’s like “fucked up”… Only waaaaay more uglier!”

Way to spend your Valentine’s Day

Täna on olnud üldiselt väga tore päev. Viimasel ajal on mul üldse väga tore koguaeg, ma tunnen jälle, et olen elus. Olen ikka endiselt külastanud turvakodu, käinud tööl ja koolis, veetnud ka mõningast aega oma sõpradega (I know, woooow!). Laupäeval käisime tasuta kallistusi jagamas Serve the City heategevusaktsiooni raames sõbrannedega. Üks eriti aktiivne ja, arvestades ilmaolusid, eriti ekstreemne päev oli. Minu jaoks ka suur eneseületus, ma pole suurem asi kallistaja, kui see puudutab võõraid inimesi. Eelistan oma personal space‘i hoida. Igatahes väga tore. Ja õhtu samuti. Täielik girls night out, ma ei mäleta, millal ma viimati sellist asja omale lubada oleksin saanud. Esmaspäeval oli tööl väga rahulik ja hea ning kooli koha pealt on ka motivatsioon taastuma hakanud. Esmaspäeval käisin ka noortekeskuse praktika lepinguid allkirjastamas. Nüüd on siis see asi ka kindel.

EVS-i otsingud lähevad tasa ja targu, midagi kindlat veel ei ole, aga variante muudkui tekib juurde. Üks , mis kindel, midagi ma leian kindlasti!

Aga nüüd siis selle kurikuulsa valentinipäeva juurde tagasi.

Kõigepealt aitäh Sulle imearmas Rõõmuratas nende kõrvarõngaste ja trühvlite eest, you always make my days, hon!

Nüüd aga sellest irooniast mu pealkirjas. Ei mingeid romantilisi filme, ei mingeid karvaseid südameid kirjaga “I love you”, ei mingeid kinoskäike, peeneid õhtusööke ega hommikust kaisutamist. Juba varahommikust saati oleme K.-ga mõlemad rakkes olnud. Kool, kool, kursusetöö, K.-l töö ja veel mõned kohustused, suurpuhastus, raamatud-raamatud-raamatud. Ahjaa, ja draama ka muidugi, mis sõbrapäev see ilma draamata oleks. Igatahes nüüd kui suurpuhastus enam-vähem lõpule jõudmas, sätin ennast raamatukuhjaga voodisse, et siis lõpuks ometi kursusetööga algust teha. Nimelt on mul neljapäeval vaja ära esitada esimene osa sellest imelisest kirjatükist, mida ma veel alustanud ei ole ja mille jaoks mul paraku üldse aega ei õnnestu leida. Sõbrapäev on ikka parim aeg, kust näpistada ju.

Kui K. kell pool üheksa töölt koju jõuab, äkki meil siis õnnestub veel koos kooki küpsetada ja ehk isegi filmi vaadata. Vat see oleks alles luksus! Seniks aga adios, ma pistan pea raamatusse ja loodan, et tarkus tuleb ning kursusetöö muudkui kirjutab ennast.

Niisama siin puud käe otsas koeraga õues seismas

Olen juba mõned päevad natuke tõbine olnud ja üritanud nii palju kui võimalik kodus teki sees teed juua. Eilse õhtu võtsin isegi töölt vabaks,et ravida. Miski ei päästa mind paraku aga jalutuskäikudest koeraga. Hakkasimegi siis eile Seskiniga õue minema, mõtlesin, et toon puud ka ära ja viin prügi välja, et jumala eest mitu korda ei peaks käima. Minema hakates pistsin võtmed ka tasku. Koeraga jalutuskäik tehtud, puud ka kuurist kaasa haaratud, avastasin taskust võtmeid otsides, et kaasa olid saanud hoopis Pärnu korteri võtmed. Ma ei olnud korteri ust lukustanud, võtsin võtmed ainult selleks, et alt uksest pärast sisse saada. Well, ilmselgelt ma ei saanud. Seisin siis koera ja puukorviga pikka aega trepika ees ja lootsin, et keegi märkab või et keegi liigub. Ei liikunud. Ja ainsaid naabreid, kelle aknale ma koputama ulatusin, ei olnud kodus. Ma lihtsalt seisin. Alguses oli see halenaljakas, hiljem lihtsalt hale. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui K. pidi teisest linna otsast tulema meile võtmeid tooma. See võttis omakorda veel umbes 40 minutit aega. Ma ei tundud oma nina, sõrmi ega varbaid ja koeral olid ka käpapadjad juba nii külmunud, et ta ei saanud isegi hästi kõndida. Ma lihtsalt nutsin ahastusest, ise samal ajal aru saades, kui rumal on sellise asja pärast nii endast välja minna. See oli väga ebameeldiv tund aega minu päevast. Tuppa jõudes istusime Sessuga koos puhuri ette teki sisse, edaspidi peaks vist igaksjuhuks võtmed hoolikamalt üle kontrollima enne välja minekut.

Kus mu külmapühad on?!

Oh, well. Eks ma pean jälle tõdema, et ma ei ole ikka suurem asi blogistaja. Ma mõtlen tihti, et kuidas ma Tartus elatud aasta jooksul lihtsalt KÕIKE jõudsin? Ma jõudsin koolis käia, kusjuures peaaegu kõikides loengutes kohal olla, ma jõudsin mitu korda nädalas lastekodusse, ma jõudsin kõiki oma sõpru ja sõbrannas iga päev või üle päeva näha, ma jõudsin pidudel käia (vähemalt kaks õhtut nädalas), kodu korras hoida, süüa teha, filme vaadata, raamatuid lugeda, koeraga pikalt jalutamas käia, trennis käia jne jne. Ja nüüd järsku, ei ole mul peaaegu millekski aega. Isegi blogi kirjutamiseks mitte. Eile võtsin lõpuks kätte raamatu, millega tegelikult juba suvel algust tegin. Kuhu kuramus see aeg kaob?

Ma ei kujuta ettegi, kuidas ja millal ma peaksin oma kursusetööd kirjutama, kui ma ei suuda aega leida isegi mõne raamatu lugemiseks. Mul ei ole koolis võlgu ja ma jõuan kõik oma asjad tehtud, aga kõige selle juures olen ma pidevalt kurnatud. Mul ei ole enam kuskilt energiat ammutada. Ma naudin iga hetke, mis ma saan veeta turvakodus sealsete laste ja noortega ning iga harva hetke, kui me leiame võimaluse K.-ga midagi koos teha peale koristamise ja kütmise. Ja absoluutselt kindlalt naudiksin ma iga hetke oma sõbrannadega, kelle nägusidki ma varsti enam ei mäleta. Aga kust ma selle aja võtan? Selle täitsa oma aja, et teha asju, mida ma armastan, inimestega, keda armastan. 24-st tunnist ööpäevas ilmselgelt ei piisa!

Ja korter on meil ka nii külm, et prrrrrrrr, see teeb mind tusaseks. Ilmselt selle külma pärast ma tunnengi end koguaeg kurnatuna, organism kasutab kogu energiat sooja saamiseks. Ja mul on sellest kuradi kõrini. Kui kodus ka enam hea olla ei ole, kus siis on? Me kütame kaks korda päevas ja ikka on külm. Nädalavahetusel läheb K. radika-šopingule ja parem oleks, et ta tühjade kätega tagasi ei tule!

Aga olgu, mis ma ikka nurisen. Tegelikult on viimasel ajal väga palju toredat toimunud. Ja ilm on ju ka superilus, ma armastan talve. Ma lihtsalt tahan, et mul oleks ikkagi koht, kuhu külma eest peitu pugeda! Praegu on küll selline seis, et ei taha teedki keetma minna, sest teki alt välja tulles võib kopsupõletikku jääda.

Nojah, aga ma ju pidin selle nurisemise juba lõpetama.

Mõni aeg tagasi käisime Sipsikuga püstijalu komöödiat vaatamas Sõpruses. Väga super etendus oli! Ma pole ammu nii palju ja nii südamest naerda saanud. Kui veel võimalus tekib, soovitan kindlasti kõigil oma silmaga üle vaadata. Pilet oli 7 eurot, aga seda 100%-liselt väärt. Neli noort kutti teevad seda asja ja kolm neist neljast olid küll fantastiliselt head!

Pärast etendust läksime veel naiskadega Bashmendile jalgu villi tantsima. Ma ausalt öeldes ei teagi, millal ma viimati niimoodi väljas käisin, et ma ei peaks jägmise päeva kohustuste pärast muretsema ja saaksin end lihtsalt lõdvaks lasta ja õhtut nautida. Selliseid õhtuid peaks endale tihedamalt lubama! Või õigem oleks öelda, et selliste õhtute jaoks peaks tihedamalt aega ja energiat leidma.

Ka sellel laupäeval saan natuke lõdvestuda. Lähen jälle Tartu tripile, kuid kuna väikse sõbrannega on teater alles pühapäeva õhtul, saan laupäeva võtta iseendale. Leida aega sõbrannade jaoks ning õhtul kasvatajate gängiga linnapeale lällama minna. Tartus on mõnus käia, seal ununevad mõneks ajaks igasugused kohustused ja kiire elu ära. Seal saab lihtsalt kulgeda. Ja sellest kulgemisest ma tunnen väga puudust.

See sissekanne venib juba päris pikaks, aga tegelikult mul oleks veel rääkida küll. Kuidas ma oleks kaks korda turvakodu lastega kelgutamas käinud ja kuidas mul on nii hea meel, et meil on lõpuks ometi päris talv (väljaarvatud see külma korteri osa, muidugi) ja kuidas ma lihtsalt pean leidma mõne vaba päeva, et oma lumelaud nurgast välja ajada ja lauluväljakule sinikaid koguma minna.

Kuna ma ei taha aga liiga palju teie väärtuslikku aega raisata, siis ma enam pikemalt ei laterda. Loodame koos, et järgmine sissekanne tuleb kiiremini kui eelmised ja et ma hakkan oma ajaga ka paremini hakkama saama.